1985.aastal jõudis Karaganda linna (Kasahstani NSV, NSV Liit) noor füüsikaõpetaja Aleksandr Korobov järeldusele, et koolitund on oma tavapärasel kujul väheefektiivne. Kooliõpilased kas igavlevad suurema osa koolitunnist või siis tegelevad mingisuguse mittepaeluva tegevusega, mis pahatihti ei vasta õpilaste võimetele. Sellise koolitunni läbiviimine nõuab pedagoogilt vältimatut surveavaldamist õpilastele ning pidevaid jõupingutusi klassis distsipliini tagamiseks.
Aleksandr tuli välja ideega, et kõigile klassiõpilastele võiks välja pakkuda jutustada pedagoogi jutustuse järel värskelt meelde jäänud koolitunni (tunni algul aga ka kodune) materjal ümber, toetudes seejuures kas lühikestele märkmetele või skeemile. Vähe sellest: selline tegevuse liik on ideaalne kõne arendamise vahendiks ning tal on ka tohutult palju muid väärtusi.
Esiteks: antud meetod on küllaltki raske ning keeruline, kuid samas on ta ka igaühele jõukohane. Nõrk koolipilane ei jutusta koolitunni materjali ümber nii, nagu seda teeb tugev kooliõpilane, kuid kahtlemata on ta võimeline siiski midagi ümber jutustama.
Teiseks: selline tegevuse liik pakub õpilasele huvi ning selles puudub selline pinge, mis esineb koolitunni individuaalsel vastamisel pedagoogi ning kogu klassi ees, mis omakorda tähendab, et vabaneb kooliõpilase mütlemisvõime.
Kolmandaks: psühholoogide sõnul vastab materjali ümberjutustamine materjalist arusaamise kõrgemale astmele ning informatsioon liigub lühiajalisest mälust pikaajalisse mällu.
Kogu probleem seisnes selles, kuidas võimaldada kooliõpilastele üheaegselt ning üksteist segamata jutustada koolitunni teema ümber, samas kaotamata nende üle kontrolli?
Selleks paigaldati iga kooliõiplase tarvis koolipingile mikrofon ning helineeldavad kõrvaklapid. Pedagoogi laual aga asetses pult, mille kaudu pedagoog võis lülitada mistahes kooliõpilase mikrofoni külge ning kuulata läbi enda kõrvaklappide kooliõpilase vastust.
Koolitund oli üles ehitatud järgmiselt: koolitunni algul korrati klassiga diskussioonivormis lühidalt (5 minuti jooksul) eelmises tunnis käsitletud teemat. Seejärel tegi Aleksandr kooliõpilastele ettepaneku panna pähe kõrvaklapid ning rääkida mikrofoni möödunud koolitunni teemast, toetudes kas skeemile või lühikestele märkustele õpilaste vihikutes. See tähendab, et Aleksandr küsitles kogu klassi üheaegselt, kuid samas tegi ta seda valikuliselt, kuulates läbi puldi üksnes mõningaid õpilasi eesmärgiga saada teada, kuidas õpilased omandasid käsitletud teema ning panna õpilastele hinded.
Klassis oli kuulda väheldast jutukõminat, kuid õppijad praktiliselt ei seganud kaasõpilasi, kuna nad kasutasid helineelavaid kõrvaklappe. Pärast küsitlemise lõppu (tavaliselt 7-8 minuti pärast) kommenteeris ning hindas Aleksandr nende õpilaste vastuseid, keda ta kuulas.
Seejärel selgitas Aleksandr 10-15 minuti jooksul uut koolitunni teemat ning palus kooliõpilastel teha oma vihikutesse lühikesi märkusi või joonistada skeem, mille alusel õpilased hakkaksid tunnis kuuldut ümber jutustama. Pärast uue teema selgitamise lõpetamist, palus Aleksandr õpilasi uuesti panna kõrvaklapid pähe ning rääkida 7-8 minuti jooksul mikrofoni seda, kuidas nad uuest teemast aru said. Ülejäänud aja jooksul kommenteeris Aleksandr õpilaste vastuseid ning pani õpilastele hindeid.
(Kooliõpilaste üheaegne suuline küsitlemine koolitunnis, kool №52, Karaganda, NSVL, 1985)
Üheaegselt läbiviidav suuline küsitlemine võimaldas õpilastel rääkida igas koolitunnis 15 minuti jooksul vabalt ning seega rääkida ennast tühjaks, mitte aga vaikida ning maandada pingeid. Õpilaste tähelepanu oli kontsentreeritud uuritavale õppeainele ning praktiliselt kogu koolitunni jooksul olid kooliõpilased koormatud hvitava ja arendava tegevusega ning distsipliin klassis oli tagatud automaatselt ilma tõmbleva ranguseta.
Käesoleva eksperimendi tulemused näitasid ka seda, et enamikel juhtudel omandati uuritav teema kooliõpilaste poolt ilma teema koduse ülekordamiseta, mis aga tähendab, et lastele jäi rohkem vaba aega. Lisaks sellele hakkasid õpilased tunduvalt paremini arutlema ning kasutama antud teadusharu mõisteid. Õpilased harjusid õppima mitte üksnes hinnete, vaid ka enda tegevuse rahuldamise nimel..
Kooliõpilase endapoolne, vastavalt oma võimetele, keskendunud ning ilma pideva pedagoogi-poolse katkestamiseta koolitunni teema ümberjutustamine ning valjul häälel väljaöeldavad õpilase-poolsed arutlused vabastavad olulisel määral kooliõpilase ning stimuleerivad nii õpilase kõne kui ka intellekti arengut, mis omab nii harjutavat kui ka psühholoogilist effekti. Käesolev eksperiment sai väga suure nii õpilaste- kui ka absoluutselt kõigi lastevanematepoolse tunnustuse osaliseks.
(Kooliõpilaste üheaegne suuline küsitlemine koolitunnis, Lütseumis nr. 67, Ivanovo, Venemaa, 2018)
Firma SPEAK & LEARN OÜ pakub teile “koolitunnis õpilaste üheaegse suulise küsitlemise” meetodi tutvustamiseks nii tasuta konsultatsioone, kui ka tasuta meistriklassi läbiviimist teie koolis. Juhul kui teie kool võtab vastu otsuse nimetatud meetodi teie koolis rakendamise kasuks paigaldab meie firma kas ühes või mitmes klassis kõik vajalikud seadmed, õpetab pedagoogidele kuidas nimetatud seadmeid kasutada ning kuidas “koolitunnis õpilaste üheaegse suulise küsitlemise” meetodit rakendada. Lisaks sellele teostab firma ühe aasta jooksul Teie kooli klassidesse paigaldatud seadmete garantiihooldust. Teie kool hakkab pidevalt saama uuenevat informatsiooni antud meetodi täiustamise kohta ning antud meetodit rakendavate koolide kontkaktandmeid.